Tiina Pitk ja tema esimene vasikas

Turuhoone teisel korrusel Kuressaare loomemaja trepigaleriis on juba nädalapäevad ülal olnud Tiina Pitki esimene näitus „Esimene vasikas läheb ikka aia taha“.

Huumorimeel, millesse on segatud kenake annus enesekriitikat ja sarkasmi, on enam kui teretulnud nähtus. Eriti siin maanurgas, kus mistahes kunst kipub olema liigagi tõsine.

„Kuidas teha näitust nii, kui raha selleks on umbes täpselt üks suur ümmargune null?“ esitas Tiina endale küsimuse. Aga ainult niimoodi, et väljendi „ei saa“ asemel on fotograafil palju elutervem fraas – „Sitta kah. Teeme ära.“ Ja nii saigi.
Pilte on Tiinal nii palju, et valik oli tema sõnul omaette väljakutse. Siiski, mingi otsus tuleb teha. Niisiis said üles need pildid, mis on Tiinale „seletamatutel põhjustel südamelähedased“. Valik on… eklektiline? Parema sõna puudumisel. „Mõni neist sobib väga hästi raamatu „Fotograafia algajale“ peatükki „Ärge nii küll tehke“,“ on fotograaf enesekriitiline.

Tiina Pitki pildid on minimalistlikud, värvikad, leidlikud, humoorikad, mõneti kliinilised. Täpsed. Lisaväärtusena on ta varustanud iga taiese seletava tekstiga.
Nii mõnigi kord mõjuvad sellist laadi seletused kuidagi abituna. Ses suhtes, et pilt on hea ja kõnetav, aga kui sinna lisada keelekurt tekst, siis pigem tõmbab see teose väärtuse veidi alla.

Tiina selgitustega nii ei ole. Ta ei räägi niivõrd pildist, kuivõrd sellest, mis on pildi taga. Täpselt sama mõnusa allteksti ja huumoriga kui ta pildid, on ka jutud, lood ja selgitused. „Pildid sünnivad suuremalt jaolt armastusest ja/või tänulikkusest,“ ütleb ta ise. Ning seda on tema fotode puhul tunda. Igas neist on killuke fotograafi hinge. Ja niimoodi, et see jõuab ka vaataja silmade kaudu sinna, kuhu ideaalis võiks iga pilt minna – südamesse ja mõistusesse.

Enda kohta räägib Tiina, et kuigi fotondus on alati tema ellu kuulunud, siis kaks aastat tagasi andis ta sellele mitte ainult oma näpu, mitte käe, vaid kõik. Ning seda enam tagasi ei saa. „Mulle meeldib arvata, et näen asju ja inimesi natuke teisiti ning see paistab välja ka minu piltides,“ sõnas ta enda kohta, „olen minimalist ja kaldun tonaalsuses keskmisest tumedama poole. Mitte et ma morbiidne oleks ja igal sammul maailmalõpu mõtteid mõlgutaks, vaid leian, et heal ja helgel on vaja toetavat tausta, mille najal välja tulla. Ja kui aga võimalik, keeran kõik must-valgeks.“

Tiina pildistab peamiselt elutuid asju. Või noh, neid, milles on kunagi elu olnud ja mis võivad olla elu allikad. „Nad püsivad paigal ja neil ei hakka nina sügelema,“ selgitas ta. Ning tema eriline armastus kuulub toidule, mistahes kujul. Samas on ta teinud ka portreesid, mis kõik paistavad silma erilise vaatenurga poolest. Tiina vaatenurga. Sest ta oskab mitte ainult välimust pildistada, vaid ta toob välja inimese olemuse. Kuidas see küll võimalik on? On, aga selleks peab olema… Vähemalt Tiina.